10 küsimust kooseluseaduse eelnõu kohta

1. Mida kooseluseadus endast kokkuvõtlikult kujutab?
Kooseluseadus kujutab endast esimest suuremat sammu homoliikumise püüdlustes saada homoseksuaalsetele suhetele õiguslik tunnustus ja seeläbi ühiskondlik heakskiit, nagu need kujutaks endast perekondlikke suhteid ning oleks igati moraalsed, normaalsed ja head. Nagu on kinnitanud ka Justiitsministeerium, on mitmetes teisteski riikides kasutatud sellise seaduse läbisurumist mitte reaalsete õiguslike probleemide lahendamiseks, vaid ennekõike ühiskonna kõlbeliste alusveendumustega manipuleerimiseks.

2. Kas kooseluseadust on vaja, et lõpetada homoseksuaalide diskrimineerimine ja anda neile teistega võrdsed õigused?
Ei ole. Eesti Vabariigis on end homoseksuaalidena määratlevatel isikutel niigi kõigiga võrdsed õigused. Kuigi homoliikumine nõuab agressiivselt kooseluseaduse läbisurumist, kinnitab mitmete riikide kogemus, et tegelikult kasutavad oma kooselu registreerimise või nn homoabiellu astumise võimalust väga vähesed homoseksuaalid. See, mida homoliikumine nõuab, on mitte võrdsed õigused, vaid ühiskondlik tunnustus homoseksuaalsele eluviisile läbi perekonna ja abielu institutsioonide õigusliku ümberdefineerimise. Õigus abielluda ja luua perekond on kõigil inimestel, ükskõik millised nende kalduvused ka ei ole. Ent kellelgi ei ole õigust nõuda ühiskonnalt selle alusväärtuste pea peale pööramist perekonna ja abielu mõistete moonutamise läbi, et saada oma hälbivale eluviisile ühiskondlikku tunnustust ja heakskiitu.

3. Aga kas kooseluseadus on vajalik ka erinevast soost paaridele?
Kindlasti mitte. Väidet, nagu oleks kooseluseadust tarvis väga suurele hulgale mehest ja naisest koosnevatele paaridele, kes ei ole abielus, kasutatakse propagandistlikul eesmärgil maskeerimaks tõsiasja, et kooseluseaduse ainuke juhtmõte seisneb homosuhetele õigusliku tunnustuse andmises. Kooseluseaduse läbisurumist nõuavad pidevalt just homoaktivistid, kuid praktiliselt mitte ükski mehest ja naisest paar ei väida, nagu oleks neil selle järele tungiv vajadus. Ja selle põhjus on väga lihtne: kooseluseaduse järgne regulatsioon on põhiosas kokkulangev abielu regulatsiooniga, mistõttu see lihtsalt kordaks mehest ja naisest koosnevatele paaridele juba olemasolevaid võimalusi. Samuti ei laieneks kooseluseaduse järgne regulatsioon abielus mitteolevatele paaridele automaatselt – oma partnerlus tuleks ikkagi registreerida, just nagu abielu.

4. Kas kooseluseadus kujutab endast “homoabielu” seadustamist?
Jah, sisuliselt on tegu nn homoabielu seadustamisega, olgugi et seda eesmärki püütakse kiivalt varjata. Nagu juba öeldud, on kooseluseaduse regulatsioon abielu regulatsiooniga põhiosas kokkulangev, mistõttu on erinevus paljuski mitte sisus, vaid pakendis/sildis. Ka kooseluseaduse eelnõu ütleb, et kooseluseaduse järgsed partnerlused saab hiljem soovi korral abieluks ümber vormistada. Paljude lääneriikide kogemus näitab, et sellist homopartnerlusseadust, nagu kooseluseadus, on kasutatud just nimelt esimese sammuna liikumisel nn homoabielu seadustamise ja seeläbi ühiskonna aluseks oleva püha institutsiooni ümberdefineerimise poole.

5. Kas kooseluseadusega antaks homoseksuaalidele lapsendamise õigus?
Jah, kooseluseadusega antaks homoseksuaalidele õigus lapsendada oma registreeritud partneri laps. Seeläbi astutaks murranguline samm, mille tulemusel tunnustaks Eesti õigussüsteem võimalust, et lapsel võib olla seaduslikult kaks ema või kaks isa. Seejärel on vaid väike samm homoseksuaalidele täieliku lapsendamise õiguse andmiseni.

6. Kas Eesti Vabariigil on kooseluseaduse vastuvõtmiseks inimõiguste alane või Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus?
Ei, mitte mingit seesugust õiguslikku kohustust ei eksisteeri. Mitte ükski rahvusvaheline inimõigustealane leping ei nõua Eesti Vabariigilt homopartnerluse või “homoabielu” seadustamist. Sarnane on olukord Euroopa Liidu õigusega, mille kohaselt tagatakse õigus abielluda ja õigus luua perekond vastavalt Euroopa Liidu liikmesriikide siseriiklikele õigusaktidele. Euroopa Liidul puudub igasugune pädevus nõuda liikmesriikidelt perekonna ja abielu institutsioonide õiguslikku ümberdefineerimist. Kõike eelnevat on kinnitanud ka õiguskantsler Allar Jõks: “Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest [ei tulene] homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist.”

7. Kas põhiseadus kohustab Eestit kooseluseadust vastu võtma?
Ei kohusta, olgugi, et õiguskantsler Indrek Teder on väitnud meelevaldselt vastupidist. Tegelikult on Eesti Vabariigil põhiseaduse §-i 27 kohaselt hoopis kohustus kaitsta perekonna institutsiooni ideoloogiliste ümberdefineerimise püüdluste eest. Ka õiguskantsler Allar Jõks on öelnud, et perekond on võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena kui üksus, mis koosneb mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on sellega ühiskonna kestvuse tagajateks. Eelnevast tulenevalt järeldas hr Jõks, et Eesti põhiseadusest ei tulene homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist ega ka riigi kohustust homosuhteid perekondlike suhetena käsitleda ja neid õiguslikult tunnustada. Samasooliste partnerlussuhtele õigusliku staatuse andmine on endise õiguskantsleri sõnul riikide poliitilise otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.

8. Kes on kooseluseaduse peamised läbisurujad?
Kahtlemata on kooseluseaduse läbisurumise püüdluste taga seisvaks peamiseks jõuks homoliikumine, mida toetavad mõjukad rahvusvahelised organisatsioonid ja huvigrupid (nt Euroopa Liit, Sorose fond), välisriigid (nt USA, Ühendkuningriik, Holland) mitmed mõjukad riigiametnikud (nt president Toomas-Hendrik Ilves) ja ka liberaalselt meelestatud meedia. Mitte ilmaasjata ei ole ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits öelnud, et kooseluseadusega seonduva kajastamisel on Eesti meedia tõestanud end “putinliku propagandavahendina” – meedia on jõuliselt ja kriitikavabalt toetanud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi, pidevalt halvustanud selle vastaseid ning vaikinud pikalt maha oma otsesed sidemed homoliikumise püüdlustega. Nüüdseks on faktiliselt teada, et kooseluseaduse läbisurumiseks on miljonäridest homoseksuaalid palganud Baltimaade suurima suhtekorraldusfirma KPMS, mis on omakorda mõjutanud meediat ja poliitikuid võtma kooseluseaduse suhtes võimalikult soosivat hoiakut.

9. Kas kooseluseaduse vastuvõtmine mõjutaks teiste inimeste elu?
Paljude lääneriikide kogemus kinnitab, et mida ulatuslikumalt õnnestub homoliikumisel oma eesmärgid ühiskonnas läbi suruda, seda enam hakkab kehtestuma ideoloogiline diktatuur, mis seab traditsiooniliste vaadetega inimeste elementaarsed õigused ja vabadused tõsisesse ohtu. Kui me traditsiooniliste väärtuste kaitseks otsustavaid samme ei astu, hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda ümber kujundama viisil, millest ei jää puutumata mitte keegi:

  • Meie lastele hakatakse rääkima homoseksuaalsest eluviisist kui igati tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest. Juba praegu surutakse koolidesse ja lasteaedadesse nn sooneutraalset kasvatust, mille kohaselt on mehelikkus ja naiselikkus väljamõeldised. Selline seksuaalkasvatus muudetakse lastele kohustuslikuks.
  • Homoseksuaalse käitumise avalikku taunimist hakatakse tõlgendama vihkamise õhutamisena, seega kriminaalkorras karistatava teona. Homoaktivistide survel püütakse juba praegu saavutada vastavat karistusseadustiku muudatust.
  • Õpetajad, kasvatajad, kohtunikud, arstid, ametnikud jt, kes keelduvad homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, võivad kaotada oma töö.
  • Kodumajutuse pidajaile, kes ei nõustu üürima tuba homoseksuaalidele, võidakse määrata rahalised karistused ning nad võivad kaotada majutusteenuse osutamise õiguse.
  • Homopaaridele antakse lapsendamise õigus, mis mõjutab väga vahetult paljusid lapsi, samal ajal kui inimesed, kes ei kiida homosuhteid moraalselt heaks, võivad kaotada lapsendamise võimaluse.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et homoliikumine mitte ei taotle homoseksuaalidele teistega võrdseid õigusi, mis on neil niigi, vaid püüab luua olukorra, kus tavaliste inimeste kõige fundamentaalsemad õigused, nagu õigus usuvabadusele, õigus mõttevabadusele, õigus südametunnistuse vabadusele, õigus sõnavabadusele, õigus ettevõtlusvabadusele ja õigus kasvatada oma lapsi vastavalt oma kõlbelistele tõekspidamistele satuvad tõsise löögi alla.

10. Kas vastuseis kooseluseaduse läbisurumisele peegeldab sallimatust?
Kindlasti mitte. Homoliikumine nõuab inimestelt homoseksuaalse käitumise tingimusteta heakskiitmist ning süüdistab neid, kes seda ei tee – olgu nad kui tahes viisakad ja rahumeelsed –, sallimatuses, kitsarinnalisuses või koguni vihkajalikkuses. Ent see, kui inimesed ei kiida heaks seisukohti, valikuid ja tegusid, mille nad leiavad olevat väärad, ei ole sallimatus. Samuti ei eelda sallivus, et inimesed peaksid pidama kõiki seisukohti ning seaduslikke valikuid ja käitumisviise samavõrd väärtuslikuks ja vastuvõetavaks. Sallivus nõuab, et suhtuksime inimestesse lugupidavalt kui isikutesse ka siis, kui me nende valikuid heaks ei kiida. Seejuures tuleb meeles pidada, et sallivus ei ole absoluutne voorus. On tegusid, mida peab sallima, kuid on ka rohkelt tegusid, mida ei tohi sallida.

Ülevaade kooseluseaduse läbisurumisest