Millised on homoliikumise eesmärgid ja nn kooseluseaduse tegelikud tagamaad?

Eelmise aasta lõpus algatas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kampaania “Kaitskem üheskoos perekonda!”, mille raames kogutakse allkirju Justiitsministeeriumis kavandatava kooseluseaduse vastu. Miks on vaja sellele seadusele vastu seista? Selle pärast, et antud seaduse läbisurumine on osa suuremast protsessist, mille tulemuseks on meie ühiskonna ja selle aluseks olevate kõlbeliste tõekspidamiste radikaalne ümbermuutmine ning põhiliste inimõiguste ja -vabaduste kitsendamine.

Kuigi kooseluseaduse koostajad ja selle toetajad räägivad vaid vajadusest anda täpsem õiguslik regulatsioon inimeste vahelistele suhetele, on seaduse tegelik tähendus ja mõju oluliselt laiem. Esiteks tähendaks selle seaduse vastuvõtmine samast soost isikute kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana ja seeläbi perekonna kui ühiskonna aluseks oleva institutsiooni tähenduse radikaalset ja meelevaldset ümbermääratlemist, hõlmates sellesse ka loomuvastased suhted. Selline õiguslik tunnustus oleks ka otseseks tunnustuseks homoseksuaalsele eluviisile ja annaks olulise panuse sellele ühiskondliku heakskiidu saavutamisse.

Kuid probleem on tegelikult oluliselt sügavam ja laiem. Paljude lääneriikide kogemusest teame, et nn kooseluseaduse läbisurumise näol on tegu  alles esimese lüliga pikemas ahelas. Järgmiste sammudena asetatakse samale pulgale homoseksuaalsed suhted ja abielu ning piiratakse homopropagandasse kriitiliselt suhtuvate kodanike sõna- ja tegutsemisvabadust. Homoliikumise tegelikuks lõpp-eesmärgiks on meie ühiskonna moraalsete hoiakute ja läbi aegade kestnud tõekspidamiste ümberkujundamine.

Kui me traditsioonilise perekonna kaitseks otsustavaid samme ei astu, hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda radikaalselt ümber kujundama. Sellest ei jää puutumata mitte keegi:

Selline on olukord homoaktivistide üha kasvavatele nõudmistele järele andnud lääneriikides. Olgu seejuures rõhutatud, et need “arengud” ei tulene otseselt kooseluseaduse eelnõust, vaid kujutavad endast – nagu ülalpool selgelt välja toodud – samme, mis üldjuhul järgnevad nn kooseluseaduse vastuvõtmisele. Alljärgnevalt toome välja terve rea fakte, mis kinnitavad meie prognooside tõenäolisust.

Sellest, millised on homoliikumise sügavamad lõpp-eesmärgid, ei ole ka homoliikumise ideoloogid ise saladust teinud. Nt tuntud lesbiline aktivist ja mõtleja Paula Ettelbrick kirjutas juba 1980-ndatel, et “homoideoloogia kätkeb seksi, seksuaalsuse ja perekonna mõistmise ümberkujundamist ja selles protsessis kogu ühiskondliku baasstruktuuri äramuutmist.”

Georgetowni Ülikooli Õiguskeskuse professor Nan Hunter kirjutas akadeemilises ajakirjas The National Journal of Sexual Orientation Laws, et homoabielude seadustamise tagamõtteks on “destabiliseerida abielu soopõhine definitsioon ja katkestada side soolisuse ja abielu vahel, õõnestades seeläbi sellest tulenevaid võimustruktuure.”

Michelangelo Signorile kirjutas 1994. aastal ajakirjas OUT: “Keskteeks võiks olla see, et võitleme samasooliste abielu ja sellega kaasnevate toetuste eest ning olles need saavutanud, defineerime abielu täielikult ümber — nõuame õigust abielluda mitte selle pärast, et allutada end ühiskonna moraalsele struktuurile, vaid selleks, et purustada müüt ja kõnealune arhailine institutsioon radikaalselt ümber kujundada.”

Samas vaimus on homoaktivistist kolumnist Daniel Villarreal kritiseerinud neid kaasvõitlejaid homoseksuaalses liikumises, kes püüavad eitada, et homoliikumise edu sõltub lastele homoseksuaalse käitumise ja kogu sellega kaasneva seksuaalse “vabaduse” ideoloogia sisendamisest. “Me ju tahame, et õpetajad õpetaksid tulevasi põlvi queer-seksuaalsust heaks kiitma. Tõtt-öelda sõltub sellest kogu meie ettevõtmise tulevik,” kirjutas ta. Näiteid seesugustest seisukohtadest võiks tuua veel palju.

Tähelepanuväärselt tunnistab ka Justiitsministeerium, et homopartnerluse vastuvõtmist on lääneriikides kasutatud mitte niivõrd õiguslike probleemide lahendamiseks, kuivõrd ideoloogilistel ja poliitilistel eesmärkidel ühiskonna hoiakute muutmiseks ning homoseksuaalsele käitumisele täieliku sotsiaalse tunnustuse andmiseks:

“Esimese riigina võeti kooseluseadus 1989. a. vastu Taanis, kus see seadus teenis peamiselt poliitilist eesmärki: ainus viis pakkuda samasoolistele isikutele täielikku sotsiaalset tunnustust, oli pakkuda neile peaaegu samasugust õiguslikku raamistikku, nagu see oli ette nähtud erinevast soost isikutele. Seega kasutati seadusandlust instrumendina ühiskonna hoiakute muutmiseks. Seaduse eesmärgist tulenevalt on Taanis kooselu registreerimine ette nähtud vaid samasoolistele paaridele ning erisoolistel paaridel sellist võimalust ei ole. Registreeritud kooselu õiguslikud mõjud sarnanevad Taanis suuresti abielule.”

Seega kinnitab ka Justiitsministeeriumi seisukoht meie väidet, et homoliikumise eesmärgiks on mitte üksnes endale õiguste juurdevõitmine, vaid meie ühiskonna moraalsete hoiakute ja läbi aegade kestnud tõekspidamiste ümberkujundamine.

Samuti kinnitab Justiitsminister Kristen Michal oma kirjas parteidele jt-le ühendustele, et Euroopa riikides on kooseluseaduse vastuvõtmine kujutanud endast liikumist homoabielude seadustamise poole, millest omakorda nähtub homoliikumise samm-sammuline pürgimine oma eesmärkide saavutamise poole. Kuigi minister märgib oma kirja alguses, et “[kooseluseaduse] kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid ega tehta ettepanekut avada abielu samasoolistele paaridele”, annab ta samas mõista, et kooseluseaduse vastuvõtmine on samm homoabielude seadustamise suunas:

“Võimalus registreerida kooselu vaid samasoolistel paaridel valiti näiteks Taanis 1989. aastal, nüüdseks on see asendatud võimalusega sõlmida sooneutraalne abielu. Rootsis tekkis samasoolistel võimalus registreerida oma kooselu 1995. aastal ja nüüdseks on seal võimalik sõlmida sooneutraalne abielu.”

Samasugune muster, kus homopartnerluse seadustamisele järgneb mõne aja pärast abielu institutsiooni ümberkirjutamine homoseksuaalseid suhteid hõlmaval viisil, nähtub veel paljude teiste riikide praktikast. Siin on mõned näited:

Riik

Homopartnerluse seadustamine

Homoabielu seadustamine

Taani

1989

2012

Rootsi

1995

2009

Belgia

2000

2003

Island

1996

2010

Holland

1998

2001

Norra

1993

2009

Ühendkuningriik

2005

2013*

Prantsusmaa

1999

2013*

Argentiina

2002

2010

Mehhiko

2006

2010

* Seadus vastu võetud, ent mitte veel jõustunud.

Homoabielu on seadustatud ka Kanadas (2005), Hispaanias (2005), Brasiilias (erinevused osariigiti), Portugalis, mitmetes Ameerika Ühendriikide osariikides (Connecticut, Iowa, Massachusetts, New Hampshire, New York, Vermont, Maine, Maryland, Washington) ja mitmetes teistes riikides. Täpsema ülevaate homopartnerluse ja homoseksuaalse abielu seadustamise kronoloogiast lääneriikides leiab siit.

Et tendents homopartnerluselt homoabieludele liikumise osas on praegusel ajal mitte üksnes selge, vaid ka üha tugevnev, nähtub kasvõi sellest, et homoabielu legaliseerivad seadused on 2013. aasta esimese kuu vältel võetud rohkearvuliste rahvahulkade protestidest hoolimata vastu kahes suures võtmetähtsusega riigis — Prantsusmaal ja Suurbritannias. Sellest võib omakorda järeldada, et surve homoabielude seadustamiseks ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides hakkab suure tõenäosusega veelgi kasvama.

Järgnevalt on toodud välja faktid, mis põhistavad konkreetselt ülaltoodud loetelus esitatud väiteid.

A. Meie lastele hakatakse rääkima homoseksuaalsest eluviisist kui igati tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest. Juba praegu surutakse koolidesse ja lasteaedadesse nn sooneutraalset kasvatust, mille kohaselt on mehelikkus ja naiselikkus väljamõeldised. Selline seksuaalkasvatus muudetakse lastele kohustuslikuks.

Eesti haridussüsteemis kasutatavad õppematerjalid sisaldavad juba praegu homoseksuaalset käitumist normaliseerivaid ja propageerivaid vaateid

Juba praegu sisaldavad paljud meie haridussüsteemis kasutatavad materjalid sooneutraalset kasvatust propageerivaid ning homoseksuaalset käitumist normaliseerivaid seisukohti. Näiteks ühes praegu Eestis kasutusel olevas 5. klassi terviseõpetuse töövihikus on selgesõnaline ülesanne otsida teatud küsimustele vastuseid Eesti Seksuaaltervise Liidu veebilehelt amor.ee — sektsioonist, mis kannab pealkirja “Armastuse aabits”.

Muu hulgas propageerivad “Armastuse aabitsas” sisalduvad materjalid homoseksuaalset käitumist kui igati moraalset ja normaalset seksuaalse eneseteostuse võimalust (vt siit), julgustavad eksperimenteerima seksuaalse eneserahuldamisega (vt siit), dekonstrueerivad traditsioonilisi soorolle ning mehelikkuse ja naiselikkuse identiteete (vt siit), soovitavad astuda abielu eelsetesse seksuaalsuhetesse ning kasutada rasestumisvastaseid vahendeid (vt siit), õigustavad aborti olenemata põhjusest (vt siit) jne.

Seejuures on mitmetes riikides (nt Saksamaal) muudetud seesugusel seksuaalse “vabaduse” ideoloogial põhinevad seksuaalkasvatuse tunnid juba põhikoolis lastele kohustuslikuks ning vanematele ei võimaldata oma lastele neist vabastust saada (vt nt siit).

Põhjamaade Ministrite Nõukogu edendab sooneutraalset kasvatust

Põhjamaade Ministrite Nõukogu rahastab taani autori Louise Windfeldti ja illustreerija Katrine Clante lasteraamatu “Den dag da Fredrik var Frida. Den dag da Rikke var Rasmus” (eesti keeles „Päev, mil Fredrik oli Frida ning Rikke oli Rasmus“) levikut Eestis ja Lätis. Raamatut tõlgitakse ka eesti keelde. Raamat on juba avaldatud Taanis, Islandil ja Fääri saartel.

Fredrik-Frida ja Rikke-Rasmuse lugu kavatsetakse levitada lasteaedades ja koolide algklassides eesmärgiga kujundada meie lastes arusaam, et sooline identiteet pole püsiv ning et seda võib igal hetkel muuta vastavalt oma soovidele.

Õnneks on raamatu ilmumine Lätis kohanud juba tugevat vastupanu, kui “54 Läti valitsusvälist organisatsiooni saatsid peaministrile, seimi presiidiumile ja teistele tippametnikele kirja, milles avaldatakse protesti soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid lasteraamatuid levitava heaolu ministeeriumi vastu ning nõutakse minister Ilze Viņķele tagasiastumist”, vahendab ERRi uudiste internetiportaal.

Lätis ilmus koos lasteraamatuga ka Taanis koostatud metoodika. Eestis aga töötavad sooneutraalse kasvatuse spetsialistid koostöös haridusalaste ametiasutustega välja eraldi metoodikat, mis sobiks kõige paremini kujundama meie endi laste maailmavaadet ja kõigutama nende loomulikku soolist enesemääratlust.

Raamat kavatsetakse avaldada käesoleva aasta alguses. Projekti eelarve on 70 000 taani krooni ehk u 9400 eurot. Raamatu ilmumist rahastab Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

Allikad: Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse vastus SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks poolt teostatud järelpärimisele, “Lätis nõutakse seoses sootundliku kasvatusega ministri tagasiastumist”, ERR, 26.09.2012

Rootsis tegutseb sooneutraalne lasteaed ja mänguasjakataloogides on soorollid pahupidi pööratud

Rootsi sugudeta lasteaias pole poisse ega tüdrukuid, vaid hoopis sõbrakesed – nii teavitas meid 2012. aasta aprillis ajaleht Postimees. Stockholmi Nicolaigardeni nime kandvas lasteaias, mis asub kuningalossist vaid mõnesaja meetri kaugusel, praktiseeritakse nimelt soo-neutraalsust, ja seda pedantse ning detailse täpsusega.

Lasteaia seinalt võib leida nt pildi roosas kleidis poisist (“sõbrakesest”) ja kasvatajad loevad “sõbrakestele” ette soo-neutraalseid lasteraamatuid. Nt raamat “Kivi & Monsterhund” on esimene sooneutraalne lasteraamat, kus emade (mammor) ja isade (pappor) asemel tegutsevad mappor ja pammor ning peategelase Kivi sugu jääb raamatu lõpuni saladuseks. Kivi on sootu.

Mänguasjad on Nicolaigardenis piinliku täpsusega riiulitele ritta laotud, et kusagile ei koonduks eraldi tüdrukute ja poiste lelud, ikka võrdselt ja ühtemoodi. Ka kõik pildid ja dekoratsioonid on valitud nii, et ei põlistataks stereotüüpseid soorolle. Isegi tualettruumis otse poti kõrval on plakatid, kus tekstid võrdsusest ja neutraalsusest, et ka ihuhäda õiendades kõrgem eesmärk meelest ei läheks.

Klassikalisi muinasjutte siit lasteaiast ei leia, olgu Tuhkatriinust või Pöial-Liisist, sest need näitavad valesid soorolle ja kuuluvad – kui nii võib öelda – keelatud raamatute nimekirja. Selle asemel eelistatakse moodsamat kraami. Näitena toob lasteaia juhataja Lotta Rajalin välja teose, kus on kaanel nuttev mees ja pealkiri “Miks issi nutab?”. Rajalin selgitab, et nad ei taha kultiveerida suhtumist, et mees peab olema tugev ja julge, vaid sisendavad poisieast peale, et on okei nutta, on okei olla arg ja häbelik, on okei panna selga roosa kleit. Seiklusjutud, rüütlid ja kangelased kuuluvad möödunud maailma.

Eesti kohalikud homoaktivistid (kes tavatsevad end nimetada inimõiguslasteks) tõttasid ülalrefereeritud artikli järel omapoolse artikliga soo-neutraalset kasvatust kiitma:

“Traditsioonilised soorollid ei ole alati mõistlikud ega sobi mõnikord kaasaegsesse ühiskonnakorraldusse. Soostereotüüpide kahjulikest tagajärgedest vabanemiseks on erinevaid meetmeid, mille hulka kuuluvad sookvoodid, aga ka sooneutraalne lähenemine. /…/ Sooneutraalse lasteaia näol on võib-olla tegu soolise võrdõiguslikkuse mõttes loogilise kulminatsiooniga.”

Et kõnealune meiegi maal võrseid ajav soo-neutraalne ideoloogia on Rootsi ühiskonnast üha enam läbi kasvanud, nähtub mh sellest, et laste mänguasjakataloogideski on soorollid pea peale pööratud.

Seejuures teostab järelvalvet selle üle, et mänguasjakaupmahed ei juurutaks vananenud arusaamu mehelikkusest ja naiselikkusest, riiklik reklaamiamet (vt lähemalt siit).

Mänguasjapoodide keti esinaja Jan Nyberg selgitab, et riiklik reklaamiamet viis tema ettevõtte töötajaile läbi isegi koolituse selle kohta, millisel viisil vältida edaspidi oma reklaamides soostereotüüpide esitamist. Nüüd ongi kõik mänguasjakataloogid traditsioonilistest soorollidest ära puhastatud – tulemus on näha juuresolevatelt piltidelt, kus figureerivad poiss-juuksurid ja tüdruk-sõdalased.

Austraalia Haridusministeeriumis valminud projekt soovib koolilastes välja juurida „heteroseksismi“

Austraalia Haridusministeeriumi pilootprojekt “Proud School” näeb ette ulatuslikku ümberkasvatust austraalia koolides. Haridusministeeriumi raportis määratletakse heteroseksismi hoiakuna, “milles nähakse heteroseksuaalsuses inimsuhete normi”. Ehk teisisõnu: kui peate mehe ja naise vahelist seksuaalsuhet inimseksuaalsuse väljendumise normiks, siis olete heteroseksist ja vajate ümberkasvatamist. Raporti kohaselt sisaldab see hoiak “teadmatust mitte-heteroseksuaalidest, nende suhete ja huvide alaväärtustamist ja diskrimineerimist”. Raportis jõutakse järeldusele, et “heteroseksism toidab homofoobiat”.

Juurimaks noortes välja heteroseksistlikke hoiakuid, kavatseb Austraalia Haridusministeerium käima tõmmata ulatusliku haridusprogrammi, mille raames plaanitakse korraldada “õpetajate koolitusi, erinevuse-teemalisi koosviibimisi koolilastele ja avalikke diskussioone, mis tooksid seksi- ja gender-teemad klassiruumi”.

Ülevaate sellest, kuidas USA koolides teostatakse juba väikeste laste peal homoideoloogilist ajupesu, leiab alljärgnevatest videotest.

Esimene osa

Teine osa:

Allikas: “The Thought Police Telling Kids Heterosexuality’s Not the Norm”, The Daily Telegraph, 17.10 2012
Üles

B. Homoseksuaalse käitumise avalikku taunimist hakatakse tõlgendama vihkamise õhutamisena ja seega kriminaalkorras karistatava teona. Homoaktivistide eestvedamisel püütakse juba praegu saavutada vastavat Karistusseadustiku muudatust.

Rocco Buttiglione – välja praagitud

Aastal 2004 piisas Euroopa Parlamendile ja Komisjonile vaid ühest väitest, et peatada itaalia katoliikliku poliitiku Rocco Buttiglione kandidatuur Euroopa Komisjoni liikmeks saamisel. Euroopa Parlamendi küsitlustunnil sõnas Buttiglione: “Mitmed asjad võivad olla küll ebamoraalsed, kuid neid pole vaja seaduslikult ära keelata. Ma võin mõelda, et homoseksuaalsus on patt, kuid sellel pole mingit mõju poliitikale, seni kuni ma ei arva, et see on kuritegu.” Ta lisab: “Riigil pole õigust nendesse asjadesse oma nina pista ning kedagi ei tohi diskrimineerida tema seksuaalse sättumuse alusel.”

Milles siis probleem seisnes? Rocco Buttiglione ütles selgelt, et kuigi tema arvates on homoseksuaalne akt patt, pole see siiski mitte kriminaalkuritegu ning riigil pole õigust sekkuda inimeste eraellu. Ent Rocco Buttiglione mõtles Euroopa Parlamendi arvates valesti ja julges seda liiga ausalt väljendada. Mõtlemisest piisas. Rocco Buttiglione praagiti välja.

Allikas: BBC News, 21.10.2004

Šoti antiigikaupmehele määrati „homofoobsete“ Twitteri sõnumite eest soolane rahatrahv

Edinburgh´ kohus karistas David Shuttletoni 40 000 naela suuruse trahviga peale seda, kui ta oli Twitteris kritiseerinud lesbilist samasooliste „abielu“ eestvõitlejat ja nimetanud teda „ohuks lastele“.

Homoseksuaalist Jaye Richards-Hill kaebas keskealise Glasgow lähistel tegutseva antiigikaupmehe kohtusse ja süüdistas teda laimamises.

Eelnevalt oli Shuttleton võtnud ühendust Šotimaa peamiste poliitiliste jõududega, mh esimese ministri Alex Salmondi ja tema aseministriga. Kutsudes homoaktiviste „normalofoobideks“, sõnas Shuttleton väljaandele Daily Record: „On absoluutselt skandaalne, et homoseksuaalid on saanud sellise ülemvõimu meie ühiskonnas. See on skandaalne seaduste kuritarvitamine.“

Shuttleton näeb süüdimõistmise põhjusena enda ebapädevust juriidikas, kuna ta ise ei suutnud ennast vajaliku professionaalsusega kohtu ees kaitsta.

Tähelepanu väärib ka  inglise ja šoti meedia, mis on Shuttletoni kostitanud mh tiitlitega, nagu „pettumust valmistav loll“, „hull“ ning „fanaatiline kristlasest homofoob ja rassist“. Tema oponenti on aga tunnustatud „auväärse lapsevanema ja õpetajana“ ning „homoseksuaalide abieluõiguste teeneka eesvõitlejana“.

Allikas: LifeSiteNews, 09.08.2013

Karistusseadustiku plaanitav muudatus piiraks sõnavabadust 

Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poolt esitatud Karistusseadustiku muutmise eelnõu näeb ette, et Karistusseadustiku paragrahvi 151 lg 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(1) Tegevuse eest, sealhulgas kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või jagamise eest, millega avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.”

Praeguses sõnastuses kõlab Karistusseadustiku § 151 nii:

“Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.”

Eelnõu poolt pakutud KarS § 151 ümbersõnastuse ja jõusoleva formulatsiooni vahel leidub olulisi erinevusi. Kui kriminaliseeritakse mitte vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele kihutamise tagajärjed (nagu seda teeb praegune Karistusseadustik), mis kujutavad endast empiiriliselt tõestatavaid reaalseid fakte, vaid kihutamise akt kui selline, siis on Karistusseadustik astunud sammu lähemale totalitaarse ühiskonna poole, kus sõnavabadus on piiratud.

Seejuures on väga hägune, mida “kihutamine” üleüldse tähendab. Süstemaatilise kihutamise akti mõistet on võimalik tõlgendada väga erinevalt ja selle võib asetada sõltuvusse ideoloogilistest ja poliitilistest mõjutajatest. Vihkamisele kihutamist hakkab viimases instantsis määratlema ideoloogiate poolt mõjutatud kohtupraktika, mis võib tõlgendada homoseksuaalse käitumise avalikku taunimist viha õhutamisena ja seega kriminaalkorras karistatava teona.

Ohule Karistusseadustiku muutmise eelnõus on viidanud ka mitmed avaliku elu tegelased, sh Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand ja EELK peapiiskop Andres Põder, kes väljendas oma kirjas Sise- ja Justiitsministeeriumile seisukohta, et “kehtiv karistusseadustiku säte, mille kohaselt vihkamisele, vägivallale ja diskrimineerimisele õhutamine toob kaasa kriminaalvastutuse vaid juhul, kui sellega põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või varale, on igati tasakaalustatud ja vastab demokraatliku ühiskonna põhimõtetele.”

“Seadusemuudatus, millega kriminaliseeritakse mõtteavaldused, millega sellist ohtu ei kaasne, võib mõnede – Lääne-Euroopa riikide ja Venemaa – näidetel osutuda ohuks demokraatiale. Pigem peaks vaba Eesti oma seadusloomes juhinduma klassikalisest põhimõttest: “Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust öelda seda, mida sa ütled,” lisas Põder.

Allikas: Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vt siit), Karistusseadustik,”Peapiiskop: vihakuritegude seadusemuudatus riivab inimeste põhiõigusi”, Delfi 28.08.2012
Üles

C. Õpetajad, kasvatajad, kohtunikud, arstid jt, kes keelduvad homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, võivad kaotada oma töö

Selle osas, et kõik avalikud teenistujad (ja ka erasektoris töötavad inimesed), kes keelduvad homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, satuvad õigusliku surve alla ja võivad kaotada töö, ei ole tarvis kinnitust kaugelt otsida.

Perekonnaseisuametnik ja suhtenõustaja vallandati

Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus langetas asjas Eweida jt vs Ühendkuningriik otsuse nelja Briti kristlase kaebuse küsimuses, mis käsitlesid usulise sümboolika kandmist töökohal ja õigust järgida oma usulisi veendumusi.

Perekonnaseisuametnik Lillian Ladele oli saanud karistada, kuna keeldus registreerimast homopaare. Suhtenõustaja Gary McFarlane aga jäi tööst ilma pärast ülemuse informeerimist oma vaadetest homoseksuaalsusele. Kohus asus seisukohale, et nende suhtes toimiti õiguspäraselt, kuna tööandjad on kohustatud järgima võrdse kohtlemise ja mitmekesisuse poliitikat. Ühendkuningriigis kehtiv võrdse kohtlemise seadus keelab teenuste osutamisel inimesi erinevalt kohelda mh ka seksuaalse sättumuse alusel.

Valitsusväline organisatsioon Euroopa Seaduse ja Õigluse Keskus (ECLJ) väljendas sügavat muret seoses inimõiguste kohtu otsusega kolmel viimasel juhul, nähes selles rohelise tule andmist kristlaste diskrimineerimisele töökohtadel. Keskuse direktor Gregor Puppinck nimetas kohtu järeldust “postmodernse ideoloogia kehtestamiseks üksikisiku südametunnistuse ja usu üle”. Tema sõnul peegeldab kohus konsensuslikul amoraalsusel põhinevat ühiskonda, kus pole kohta nendele, kes juhinduvad südametunnistusest lähtuvatest moraalsetest hinnangutest.

Ka Eesti juhtivad homoaktivistid on väljendanud seisukohta, et inimesed, kes ei nõustu homoseksuaalset käitumist moraalselt heaks kiitma, ei tohiks koolides, ülikoolides, kohalikes omavalitsustes, kohtutes ja mujal avalikus teenistuses töötada (vt siit).

Allikad: “Christian sex therapist Gary McFarlane loses appeal bid”, BBC News, 29.04.2010, ECLJ.org, “Lillian Ladele is the real loser in Christian discrimination rulings”, The Guardian, 17.01.2013 

Briti politseikaplan lasti homoabielu kritiseerimise tõttu töölt lahti, FB kommentaar tõi kinnisvarahaldurile juhikohalt tagandamise ja palgalanguse

Briti politseikaplan Brian Ross kinnitas päevalehele The Telegraph, et peale traditsioonilist abielu kaitsvaid postitusi oma blogis, kutsuti ta vanemohvitseri jutule ja vallandati, kuna tema vaated polnud kooskõlas politseiüksuse homoseksuaalsust puudutava võrdsus- ja erinevuspoliitikaga.

Brian Ross, 68, on peale pensionile jäämist töötanud kolme aasta jooksul Strathclyde’i politsei kaplanina. Enda kinnitusel naudib ta oma tööd ja on sellega teeninud ümbritsevate kolleegide heakskiidu. Kaplan kuulub ka usinate blogijate hulka, pidades üleval oma internetilehte “CrazyRev”, milles ta möödunud aastal kritiseeris David Cameroni valitsuse poolt homoabielu seadustamiseks ette võetud samme. Ross’i sõnul on valitsuse seesugune tegevus ületanud valijatelt saadud mandaadi üritades muuta „Jumalast seatud mehe ja naise vahelist abieluinstitutsiooni“.

Kuigi politsei pressiesindaja sõnul oli Ross’i vallandamise põhjuseks ka tema muud probleemid nagu “kaplanitöös kasutatud meetodid ja dress-code‘i rikkumised”, siis on ilmne, et peamiseks põhjuseks oli siiski “politseiüksuse võrdsus- ja erinevuspoliitika”, mis ei luba ametiisikutel oma ametialases positsioonis olles väljendada südametunnistusest ja usuvabadusest lähtuvaid seisukohti. Ross’i juhtum on aga seda häirivam, et tööandja luges tema isiklikus blogis avaldatud seisukohti ja pani hr Ross’i nende eest ka tööalaselt vastutama.

Pressiesindaja ei näe poitsei toimimises vähimatki probleemi ja kinnitab autentses orwellikus vaimus, mis ei jää palju alla sir Humphrey parimatele välgatustele BBC seriaalis “Yes, Minister”: “Samal ajal kui üksus austab täielikult nii Ross’i kui kõikide töötajate isiklikke poliitilisi ja religioosseid tõekspidamisi, ei ole lubatud neid politseiüksust esindades avalikult väljendada, kuna politsei on vastavalt seadusele jõuliselt kinnistunud erinevus- ja võrdsuspoliitikaga apoliitiline organisatsioon (apolitical organisation with firmly embedded policies which embrace diversity and equality). 

Traditsionaalse abielu eest võitleva kodanikuühenduse Coalition For Marriage’i kampaaniadirektor Colin Hart pole juhtunust aga sugugi üllatunud: „Me oleme pidevalt hoiatanud, et abielu määratluse muutmine viib välja kõikmõeldavate tagajärgedeni, nende hulgas oma tõekspidamiste tõttu töökohalt väljaviskamiseni. Me oleme juba tuttavad Adrian Smithi juhtumiga, kus Traffordi kinnisvarahalduril vähendatakse palka ning ta tagandatakse juhtivalt töökohalt“.

Adrian Smith, 55, kaotas oma kinnisvarahalduri positsiooni ja 40% palgast peale FB kontole postitatud avaldust, et kiriklik homopulm oleks juba “liiga kaugele läinud võrdsus“. Smith astus aga oma õiguste kaitseks välja ja hiljem võitis ta kõrgema astme kohtus tööandja vastu tõstatatud kohtuhagi.

Smithi kaasust kommenteerides ütles religioosse tagakiusamise vastase seadusandluse ekspert Neil Addison, et „vihakõne ja –kuritegude vastane obsessioon on sünnitanud uue põlvkonna maksumaksjate rahaga üleval peetud hereesiakütte“.

New Mexico osariigi kõrgeim kohus leidis, et usklik fotograaf Elaine Huguenin rikkus homo­paari „pulma­tseremooniat“ pildistamast keeldudes seadust. Fotograafi esindaja Jordan Lorence peab mõtet, et inimest võib seadusega kohustada käituma tema usuliste põhimõtete vastu, hirmu­äratavaks ja pretsedendituks.

Osariigi seaduse kohaselt ei tohi aga teenuse­pakkujad kedagi diskrimineerida rassi, usu, soo, seksuaalse orientatsiooni või muu taolise asjaolu tõttu.

Allikas: Desert News, 22.08. 2013

 

 

Briti haridusminister: Õpetajad, kes ei nõustu homoabieluga võivad tööst ilma jääda

Briti päevaleht The Telegraph tunnistas oma 25. jaanuari esilehe uudises, et briti valitsus „on võimetu kaitsma õpetajaid, kes keelduvad gay-abielu heaks kiitmast“.

Briti haridusministeeriumist on siiani saadetud teineteisele vasturääkivaid signaale, mis ühelt poolt lubavad, et traditsionaalsete vaadetega õpetajaid, kes keelduvad homoabielu koolis õpetamast ei karistata, samas aga on üks Haridusministeeriumi vanemametnik The Telegraphile kinnitanud, et Briti valitsus ei oma antud olukorras kontrolli ning tulevikus viiakse õpetajate kaasus paratamatult Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourgi.

Eelnevalt on antud küsimuses võtnud sõna ka briti haridusminister Liz Truss. Vastates briti parlamendiliikme David Burrowes‘ järelpärimisele sõnas Truss, et asjade praeguses seisus pole võimalik hinnata, mil viisil võiks abielu seadustega ümbermääratlemine mõjutada neid õpetajaid, kes klassiruumis keelduvad pooldamast abielu uut definitsiooni. Samas ei eitanud ta võimalust, et traditsionaalsete vaadetega õpetajad võiksid olla sunnitud oma töökohtadelt lahkuma ega pakkunud selle stsenaariumi ärahoidmiseks ka mingeid seaduslikke tagatisi.

Järelpärimise autor Burrowes oli oma murelikus kirjas haridusministrile lähtunud briti juhtiva inimõigusjuristi Aidan O’Neill’i analüüsist, kus viimane näitas, millistel viisidel homoabielu juurutamine seadusliku normina mõjutab negatiivselt õigust südametunnistuse vabadusele töökohtades ja koolides.

O’Neill väidab, et abielu seadustega ümbermääratlemine toob endaga kaasa nõude, mille kohaselt “lapsed peavad tutvuma homoabieluga kooli seksuaalkasvatuse tundides”. Ta pani tähele, et Briti 1996. aastast pärineva Haridusseaduse kohaselt peaksid õpilased „seksuaalkasvatuse tundides omandama teadmised abielu loomusest ja selle tähtsusest perekonnaelule ning laste kasvatamisele”. O’Neill on kindel, et kui homoabielu saab seadusliku kaitse, siis tuleb seda briti Haridusseaduse nõuete kohaselt õpetada ühe osana koolis pakutavast seksuaalkasvatuse programmist.

O’Neill’i arvates on “koolidel seaduslik alus õpetaja vallandamiseks”, kui ta ei peaks kasutama õppematerjale, mis „lähevad vastuollu tema religioossete veendumustega abielust.” Tema sõnul teostuks samasugune stsenaarium nii religioossetes erakoolides, kui ka riiklikes õppeasutustes.

Briti organisatsioon Coalition for marriage on koostanud raporti Gay Marriage in Primary Schools: The Impact of Redefining Marriage on Education. Raport annab ülevaate raamatutest, mille abil asutakse kujundama algkooli õpilaste tõekspidamisi abielust. Järgnevas vaid mõned näited:

Briti homoaktivistide grupp Stonewall on oma kodulehel juba avaldanud soovitusi algkooli kohustusliku kirjanduse nimekirja täiendamiseks. Raamatute hulgas võib leida selliseid homoseksuaalsust normaliseerivaid teoseid, nagu “Kuningas ja kuningas”“Emme ja emme abielluvad”, “Sassul ja Jassul on kaks ema” ning ülaltoodud näited “Issi, Papa ja mina” ja “Issi toakaaslane”. 

Õpetajatele mõeldud juhendis on Stonewall ühtlasi soojalt soovitatud, et lapsed võiksid tundides ka raamatu sisu ette kanda.

Vanemaid, kes ei soovi oma lastele taolist kasvatust, on juba 2009. aastal ähvardatud tõsiste karistustega. Ühes Ida-Londoni koolis aset leidnud LGBT-ajaloonädala raames keeldusid kristlastest ja muslimitest vanemate lapsed lugemast raamatut “Kuningas ja kuningas”. Avalik vastuhakk homoseksuaalsele indoktrinatsioonile oli ajaloonädala toimkonnale niivõrd kõva pähkel, et laste vanemad ähvardati võtta õiguslikule vastusele.

Briti parlamendiliige David Burrowes võttis viimaste aastate arengud The Telegraphi veergudel kokku: “Suur ja tõsine küsimus on see, et homoseksuaalne abielu õõnestab õigust südametunnistuse vabadusele – see on küsimus, mis kõigub kogu seadusandluse kohal“.

Allikad: “Primary school teachers ‘could face sack’ for refusing to promote gay marriage”, The Telegraph, 18.11.2012, “Will teachers be fired for not teaching gay ‘marriage’?: UK education minister won’t rule it out”, LifeSiteNews, 20.11.2012, “Summary of the Aidan O’Neill legal opinion on gay marriage and liberty of conscience”, Scotlandformarriage.com
Üles

D. Kodumajutuse pidajaile, kes ei nõustu rentima tuba homoseksuaalidele, võidakse määrata rahalised karistused ning nad võivad kaotada majutusteenuse osutamise õiguse.

Kodumajutuse pidajad, hoidke alt!

Kui suurbritannia võõrastemaja omanikud Peter ja Hazelmary Bull keeldusid 2008. aasta septembris pakkumast majutust Martyn Hallile ja tema tsiviilpartnerile Steven Preddyle, said nad peagi tunda erinevuse rikastavat jõudu. Nimelt määras Bristoli maakonna kohus vanapaarile homoseksuaalsete klientide solvamise eest 3600 naelsterlingi suuruse trahvi. Samal põhjusel määrati 3600 naelsterlingi suurune karistus ka Susanne Wilkinsonile.

Oma seletuses kohtule ütles abielupaar Bull, et igasugune seksuaalsuhe väljaspool abielu on patt ja nende majas pole sellele kohta. Susanne Wilkinson kommenteeris kohtu otsust sõnadega: “Me usume, et enda katuse all peaks inimestele olema antud vabadus lähtuda oma siirast veendumusest ilma, et peaks kartma karistusi“.

Allikad: “Christian guesthouse owners lose appeal over ban on gay guests”, The Telegraph, 10.02.2012, “B&B owner who turned away gay couple claims religious freedom under attack in home”, The Telegraph, 18.10.1012
Üles

E. Lõpuks antakse homopaaridele ka lapsendamise õigus.

Sellele, et homopaaridele antakse lõpuks ka lapsendamise õigus, on niivõrd lihtne leida kinnitust, et ei ole tarvis ühtegi näidet välja tooma hakata. Viiteid asjakohastele faktidele leiab nt siit.

Lapsendamisagentuurid pannakse valiku ette: kas alluda homoliikumise nõudmistele või sulgeda uksed

Katoliiklik lapsendamisagentuur kaotas viieaastase kohtulahingu ja seisab nüüd tõsise valiku ees, kas anda lapsi homopaaridele lapsendamiseks või lõpetada oma tegevus.

Apellatsioonikohus jättis esimese astme kohtuotsuse jõusse kinnitades, et lapsendamisagentuur Catholic Care on sisse seadnud „lõhestava, kapriisse ja meelevaldse“ korra, mis ei võimalda lapsendamisteenuse osutamist homoseksuaalsetele paaridele.

Kohus otsustas, et Catholic Care ei ole pakkunud oma eelistustele piisavalt põhjendusi. Prokurör sõnas kohtu ees, et katoliiklik lapsendamisagentuur ei tohiks oma teenuste pakkumist piirata vaid mehest ja naisest koosnevatele abielupaaridele, sest “nii toimides kaitstakse Kiriku usku, mille kohaselt homoseksuaalsus on patt”. Catholic Care’i pressiesindaja kohaselt sunnitakse organisatsiooni vägisi loobuma oma senisest ettevõtmisest. Tema sõnul oleks aga tegevuse lõpetamise tegelikuks tagajärjeks adoptiivkodudesse jõudvate laste arvu vähenemine, mis tooks otsest kahju abivajavatele lastele.

Võib siiski juhtuda, et lapsendamine on edumeelsetele homopaaridele osutunud liiga vanamoeliseks praktikaks. Nimelt on rikkamad homopaarid viimasel ajal jätnud lastekodud selja taha ja asunud tarbima teaduse vilju. Meie kodumaad peagi väisav Elton John on ühes oma kallima David Furnish‘iga maitsnud tsiviilpartnerluse rõõme juba 2005. aastast. Tänaseks on suhtesse sugenenud ka pisiperet – kaks väikest poissi, kelle valmistamisel kasutati vaid Californias lubatud meetodit, milles asendusemalt pärinev munarakk viljastatakse korraga kahelt mehelt pärineva spermaseguga. Embrüo istutatakse tagasi asendusema emakasse ja üheksa kuud hiljem vahetatakse sündinud laps ettenähtud rahasumma vastu.

Allikad: “Catholic Care loses gay adoption fight”, BBC News, 02.11.2012, “‘Overwhelmed with happiness’: Sir Elton John and David Furnish ‘complete their family’ with second son Elijah Joseph”, Daily Mail, 12.01.2013

Kristlased kaotavad lapsendamise õiguse

Alles see oli, kui homoliikumine hakkas Euroopas rääkima vajadusest ühiskondliku arutelu järele selle üle, kas anda homopaaridele lapsendamise õigus või mitte (nagu hakatakse üha enam rääkima ka Eestis). Argumentideks oli, nagu ikka, sallivus, avatus, võrdsus jne.

Nüüdseks on asi jõudnud aga nii kaugele, et samal ajal kui homod on võidelnud välja võimalusi adopteerida lapsi, jäetakse kristlased (kes ei nõustu pidama homoseksuaalset käitumist normaalseks ja moraalseks) sellest võimalusest ilma.

28. veebruaril 2011 otsustas Inglismaa ja Walesi ülemkohus, et homoseksuaalide õigusi tuleb eelistada kristlikele veendumustele, kuna religioonil pole ilmalikus ühiskonnas ametlikku rolli, kuid homoseksuaalide õigusi kaitseb riigi seadusandlus (vt lähemalt siit ja siit).

Nõnda andis kohus õiguse Derby linna võimudele, mis ei lubanud kristlikul abielupaaril last adopteerida pärast seda, kui sotsiaal töötajad avastasid, et kasuvanemad ei kiida heaks homoseksuaalseid suhteid.

Nelipühilastest abielupaar Eunice ja Owen Johns on olnud kasuvanemaks paarikümnele lapsele. Abielupaar esitas äraütleva otsuse peale kaebuse, kuid ülemkohtu kohtunikud leidsid, et homoseksuaalide õigusi tuleb eelistada kristlike vanemate õigustele. Kohtuprotsessi ajal nõudis ametlik võrdsuse ja inimõiguste komisjon, et kristlik abielupaar tuleb saata „ümberõppele“.

Kohus leidis, et sotsiaaltöötajatel oli täielik õigus kasuvanemate usulisi vaateid takistava faktorina arvesse võtta. „Me elame siin maal demokraatlikus ja pluralistlikus ühiskonnas, ilmalikus riigis, mitte teokraatias,“ teatasid kohtunikud.

Ajalehes The Telegraph kommenteeriti kõnealust poliitiliselt korrektset kohtuotsust rääkides „moodsa ilmaliku inkvisitsiooni“ sünnist, mille abil sunnitakse inimesi järgima uue ortodoksia norme või nad mõistetakse keeldumise korral hukka „sotsiaalsete hereetikutena“. Homoaktivist Ben Summerskill avaldas aga otsusega rahulolu, märkides, et kohtus võitis “21. sajandi sündsus 19. sajandi eelarvamused”.

Nagu näha, tähendab “21. sajandi sündsus” homoaktivistidele, et traditsioonliselt mõtlevad ja elavad inimesed tuleks nii mõnestki põhiõigusest ilma jätta, kui nad homoseksuaalset eluviisi heaks ei kiida.

Homoaktivist: Enamik homoseksuaale ei soovi lapsendada

Prantsuse homoorganisatsiooni Homovox’ asutaja Nathalie de Williencourt‘i sõnul ei soovi enamik homoseksuaale üldse abielluda ega lapsi adopteerida. De Williencourt on öelnud, et suurem osa homoseksuaale ei poolda ka prantsuse sotsiaaldemokraatliku valitsuse kava, milles nähakse ette homosuhte võrdsustamist abieluga.

Prantslannast lesbi otsustas asutada ühingu Homovox, kuna tundis nõutust hääleka homolobi ees, mis on väitnud end enesestmõistetavalt esindavat kõiki prantsuse homoseksuaale. Enamusel homoseksuaalidest, keda de Williencourt tunneb, pole aga “vähimatki soovi abielluda ega lapsendada. Nad ei tunne end olevat esindatud aktivistide poolt, keda nad pole valinud end esindama ja kes varastavad lava hääletult enamuselt“, sõnas ta prantsuse ajakirjale Famille Chrétienne.

Homovox on loonud veebilehe, kuhu on kogutud mitmete homoseksuaalide avaldusi, mis vastanduvad pealesurutud käsitlusele homoabielust. Williencourt rääkis, et organisatsioon marssis ühes teistega 13. jaanuaril Pariisis toimunud massimeeleavaldusel traditsioonilise perekonna ja laste kaitseks, kus loosungitega nagu “Igal lapsel on ema ja isa” ja “Kõik on sündinud mehest ja naisest” avaldas meelt umbes 600 000-800 000 inimest – mitteametlikel andmetel koguni enam kui miljon prantslast.

Üks Homovox’ liige nimetas prantsuse sotsiaaldemokraatliku valitsuse kava võrdsustada homoseksuaalne suhe abieluga “homofoobseks seaduseks“. Teine homoaktivist sõnas, et “seadusandlus peab eesmärgiks seadma lapse heaolu, ehk ideaali, et igal lapsel oleks isa ja ema”.

Seejuures on teada, et nt Flandrias lapsendatakse juba pea pooled kõigist adopteeritavatest lastest homoseksuaalide poolt (vt siit).

Allikad: “Homovox.com donne la parole à la majorité silencieuse homosexuelle”, Famille Chrétienne, 11.01.2013, “Most homosexuals don’t want to ‘marry’ or adopt, French homosexual leader admits”, LifeSiteNews, 16.01.2013, www.homovox.com

Sallivus sajatab, tolerants tümitab – Kas rikastav erinevus või avalik vihakõne?

Prantsusmaal, Toulouse’is 17. novembril 2012 peetud meeleavaldusel paljastas homoliikumine viivuks võrdlemisi vägivaldse palge.

Esimese foto pildistamise ajal karjub homoaktivist ruuporisse üleskutset: “Hetero = üks lask; perekond = üks valang”.

Naisterahvas papist sildiga esineb eelnevat arvestades üpris tagasihoidliku ähvardusega, mis vabalt eesti keelde tõlgituna võiks kõlada nii: “Minu kaks isa taovad sul iga kell näo sisse!”

Allikad: “La photo du jour: ‘Une hétéro = une balle, une famille = une rafale'”, Nouvelles de France, 19.11.12, “Mes papas te pètent la gueule quand tu veux!”, SoPeople.fr, 26.11.2012
Üles